värvikoordinaatsüsteemidest

Värvikoordinaatsüsteemid on matemaatilised mudelid, mida kasutatakse värvide kirjeldamiseks ja esitamiseks. Need süsteemid võimaldavad kvantifitseerida värvi, jagades selle erinevateks komponentideks. Kõige levinumad värvikoordinaatsüsteemid on aditiivsed ja subtraktiivsed mudelid.

Aditiivsed värvimudelid, nagu RGB (punane, roheline, sinine), põhinevad valguse segamisel. Kui erinevaid värviintensiivsusi kombineerida, luuakse uus värv. RGB-d kasutatakse laialdaselt ekraanidel, nagu arvutimonitorid ja televiisorid, kus valgusallikad segunevad, et moodustada ekraanil nähtav värv. Punase, rohelise ja sinise erinevate kombinatsioonide ja intensiivsuste abil saab esitada laia värvispektrit.

Subtraktiivsed värvimudelid, nagu CMYK (tsüaan, magenta, kollane, must), töötavad värviabsorptsiooni põhimõttel. Need mudelid on olulised trükinduses, kus tindid või pigmendid segatakse paberile. Trükivärvid absorbeerivad teatud lainepikkusi valgusest ja peegeldavad ülejäänud, mis meie silmadele värvina tajutakse. Kuigi CMY-ga saab teoreetiliselt luua kõiki värve, lisatakse sageli must (K) sügavuse ja kontrastuse suurendamiseks, kuna puhas musti värvide segamisel on keeruline saavutada.

Lisaks RGB ja CMYK on olemas ka teisi värvikoordinaatsüsteeme, mis on loodud erinevateks rakendusteks. Näiteks CIE LAB süsteem on loodud inimlikule värvitajule vastavaks ja seda kasutatakse sageli tööstuslikes värvihaldusrakendustes. Värvikoordinaatsüsteemide valik sõltub konkreetsetest vajadustest ja rakendusalast, olgu selleks siis digitaalne pilditöötlus, trükkimine või värviteadus.