väljendustes

Väljendused ehk fraasid on keeleüksused, mis koosnevad kahest või mitmest sõnast ning mille tähendus ei ole alati sõnade sõnasõnaline. Need moodustused kujundavad kõne sujuvust ja annavad tihti märkamatult kultuurilise või emotsionaalse nüansi.

Väljenduste tüübid hõlmavad idioome (mõtete mittejärelduv sõnade tähendus), vanasõnu, kolokatsioonid ja teisi püsiväljendeid. Idioomid ei ole sõnade sõnasõnalise tähenduse kaudu mõistetavad, vaid üldine tähendus on teisest moodul. Vanasõnad peegeldavad sageli rahvuslikku tarkust ja ajalugu. Kolokatsioonid on sõnade koosmõjud, mis esinevad sagedasti koos; nende tähendus tuleneb peamiselt teiste sõnade kombinatsioonist.

Omadused: väljendused on sageli fikseeritud või poolfikseeritud; nende semantika ei ole alati sõnade tähendusest selgelt eristatav. Need on registri- või stiilispetsiifilised ning sõltuvad kontekstist ja kultuurilisest taustast. Õppimine ja tõlkimine nõuab konteksti ning kultuurilist teadmist; sõnastik ja kogemus aitavad paremini mõista, millal ja kuidas väljendusi kasutada.

Kasutus: väljendused hõlbustavad mõtte edastamist, lisavad teksti stiili ja ilmet ning on olulised kirjanduses, meedias ja kõnes. Keel õppijale on oluline teada, milliseid väljendusi sobib kasutada erinevas olukorras; tõlkimisel tuleb arvestada kultuuriliste erinevustega ja vältida sõnade sõnalist ülekandmist. Väljenduste uurimine on oluline osa keeleteadusest ja keeleõppest ning pakub sügavamat arusaamist keelekujundusest ja kultuurist.