väljenduseühikud

Väljenduseühikud on keeleteaduses mõiste, mis tähistab mitmepalgelisi väljendeid, mis toimivad keeles ühe leksikaalse üksusena. Nende kaudu edastatakse tähendus, mis ei pruugi olla lihtsalt sõnade tähenduste summa. Väljenduseühikud võivad olla idioomid, vanasõnad, kindlad fraasid ja kollokatsioonid. Üksuse vorm ja semantika on sageli fikseeritud või poolfikseeritud.

Jaotused frazeoloogiliste üksuste hulka kuuluvad peamiselt neli tüppi: idioomid ehk väljendid, mille tähendus on kujundlik ja mitte otseselt sõnade tähendus; vanasõnad ja mõtteterad; kindlad fraasid ehk set phrases, mille järjekord on tavaliselt fikseeritud; ning kollokatsioonid, sagedased sõnakoostised, mille tähendus on tugevalt seotud koostises osalevate sõnadega.

Vormi poolest on väljenduseühikud sageli fikseeritud või poolfikseeritud; mõnikord võib lõpp- või käänet kasutada, kuid üldine tähendus säilib.

Kasutus: väljenduseühikuid kasutatakse kõnes ja kirjas, et lisada stiili, täpsust ja kõla; need aitavad väljendada ideid efektiivselt ning suurendavad teksti sujuvust. Keeleõppes on oluline eristada vabalt ühendatud sõnapaare ja väljenduseühikuid, sest see mõjutab sõnavara suurust ning teksti koherentset tunnet.

Uurimine hõlmab korpusanalüüsi ja fraseoloogiat, et mõista nende sagedust, paigutust ja muutumist keeles.