virtualiseerimis

Virtualiseerimine on tehnoloogia, mille abil arvutiressursid eraldatakse ja esitatakse virtuaalsetena. See võimaldab ühel füüsilisel masinal jooksutada mitut eraldi operatsioonisüsteemi või rakenduskeskkonda, mis suurendab ressursside kasutatavust, paindlikkust ning haldus-efektiivsust.

Peamised lähenemisviisid on riistvara-põhine hüperviisor (bare-metal, Type 1) ja tarkvarapõhine hüperviisor (hosted, Type 2). Riistvara-põhine virtualiseerimine kasutab protsessori virtuaaliseerimise tuge (nt Intel VT-x ja AMD-V) ning tagab tugeva isolatsiooni ja jõudluse. OS-taseme virtualiseerimine ehk konteineriseerimine eraldab rakendusi samas operatsioonisüsteemis; levinud lahendused on konteinerid (nt Docker) ja orkestratsiooniplatvormid (nt Kubernetes). Need lahendused pakuvad kiiret juurutamist ja kerget isolatsiooni, kuid võivad pakkuda erinevat taset eraldusest võrreldes täiste virtuaalmasinatega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad andmekeskuste serverite konsolideerimist, pilveteenuste pakkumist, arendus- ja testikeskkondade loomist ning kiiret skaleerimist ja migratsiooni. Virtuaalmasinad ja konteinerid võimaldavad paremat varundamist, replikatsiooni ning paindlikku ressursside haldamist.

Väljakutsed hõlmavad jõudluse koormust võrreldes puhta riistvaraga, halduse keerukust, litsentsimise nüansse ning turva- ja vastavusküsimusi. Edukaks kasutuseks on vaja hoolikat planeerimist, automatiseerimist ja standardite järgimist ning sobivaid haldustööriistu.