viitamisstandardeid

Viitamisstandardeid ehk viitamisstiile on teadus- ja õppekirjanduses kasutatav reegistik, mille eesmärk on anda kasutatud allikatele täpne kirjeldus ning võimaldada lugejal allikatega täpselt viidata ja neid avastada. Need standardid tagavad autorluse selguse, aitavad vältida plagiaati ning võimaldavad töö usaldusväärsust ja jälgitavust parandada.

Viitamisstandardeid jagatakse peamiselt kaheks suureks osaks: tekstisisene viitamine (in-text citations) ja viidete nimekiri lõpus (bibliograafia või viidete loetelu). Tekstis viidatakse allikale lühikeste andmetega (tavaliselt autor ja aasta või märguanne numbrilise viitena), viidete nimekirjas esitatakse täpne teave kõikide kasutatud allikate kohta. Erinevate allikate tüübid – raamatud, ajakirjaartiklid, veebilehed, konverentsiettekanded, valitsuse dokumendid – nõuavad erinevaid vormistamise reegleid, sealhulgas autorite nime järjestust, pealkirja vormi, väljaandmiskoha, väljaandja, lehekülgede arvu, DOI või URL-i kasutamist ning mõnikord ligipääsu kuupäeva.

Kõige levinumad viitamisstiilid on APA, MLA, Chicago ja Vancouver, ning paljud ülikoolid või ajakirjad kasutavad ka Harvard- või kohandatud stiile. Iga stiil määrab täpsed reeglid, kuidas kirjeid järjestada, kuidas kirjutada pealkirju ja kuidas vormistada mitmehulgaga autoreid. Viitamisstandardeid tuleb rakendada järjepidevalt kogu töö vältel ning neid kontrollitakse tihti juhendavates institutsioonides ja väljaannetes.