viirusekultuur

Viirusekultuur tähendab viiruste kasvatamist kontrollitud laboritingimustes, et viiruse paljunemist ja omadusi uurida ning viiruseid kasutada erinevates uuringutes ja tootmises. Kultuuri jaoks kasutatakse tavaliselt sobivaid hostrakusüsteeme in vitro ehk rakukultuurid või embrüonaalseid mune ning mõnikord elusorganisme. Olulised rakkude liigid hõlmavad näiteks Vero-, HeLa- ja MDCK-rakke; viirused paljunevad, kui need nakatavad rakke ja toovad kaasa uutest viirustest koosneva osakesed, mida saab eraldada ja analüüsida.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad viiruste diagnostikat, viiruse elutsükli ja omaduste uurimist ning antiviraalsete ühendite ja vaktsiinide arendamist. Mõnel viirusel on kultiveerimine peamine roll vaktsiinide tootmises, kus viirused kasvatatakse kontrollitud kultuurides ja seejärel töödeldakse. Lisaks võimaldab kultuuride kasutamine labrotuotlustes viiruste interaktsioonide ja patogeneesi mõistmist, koekultuuri modelleerimist ning viiruste genoomsete ja fenotüüpide muutuste jälgimist.

Ohutus ja eetika on viirusekultuuri keskmes. Tööd tehakse vastavalt biosafety-nõuetele, tavaliselt BSL-2 või BSL-3 tasemel olenevalt viiruse riskikategooriast. Nõutav on pädev personal, korralikud anname ning ruumiline eraldatus ning rangem kvaliteedi- ja ohutusjuhtimine, et vältida soovimatut nakatumist ning kaitsta töötegijaid ja keskkonda.

Piirangud hõlmavad raskusi mõne viiruse kultiveerimisel rakkude kultuurides, viiruse kohastatud adapteerumise ja kultuuri muutuste riski ning kontaminatsiooni ohtu. Seetõttu nõuab viirusekultuur tihedat kvaliteedikontrolli ja spetsialiseeritud infrastruktuuri.