versioonihaldussüsteeme

Versioonihaldussüsteemid (VHS) on tarkvara, mis haldab projekti failide ajalugu ja nende muudatusi. Nende abil saavad mitu autorit ühiselt töötada sama koodibaasiga, jälgida tehtud muudatusi, luua erinevaid versioone ja vajadusel naasta varasematesse seisunditesse. VHS-d parandavad koostööd, suurendavad läbipaistvust ja tagavad projekti taastevõimalused, kui midagi läheb valesti.

Tüübid ja põhimõtted

Haldussüsteeme jagatakse sageli keskse (CVCS) ja hajutatud (DVCS) mudelite vahel. Keskse süsteemi puhul on üks keskhoidla, mille vastu kõik arendajad muudatusi esitam, näiteks Subversion (SVN) või CVS. Hajutatud süsteemides on kogu ajalugu kohal igal kasutajal ja iga kloon on täielik hoidla, näiteks Git, Mercurial või Bazaar. DVCS-d sobivad hästi offline tööks ja põnevate harude (branching) ning ühinemiste (merging) jaoks.

Põhielemendid

Hoidla (repository) sisaldab kogu ajaloo ja muudatuste andmeid. Ühikus tehtud muudatusi nimetatakse commit’ideks. Haru (branch) võimaldab arendust eraldada vormi uute funktsioonide või eksperimentide jaoks. Märgistus (tag) tähistab olulisi stabiliseeritud olekuid. Ühinemine (merge) vkendab erinevatest harudest tulevad muudatused kokku.

Töövood ja kasutus

Tavalised töövood hõlmavad keskhoidla, funktsiooniharude või forkingu kasutamist. Git on kõige laialdasemalt levinud DVCS, Subversion on endine standard CVCS. VHS-d on laialdaselt kasutusel tarkvaraarendusprojektides, kuid neid rakendatakse ka dokumentide ja andmete haldamisel.

Eelised ja väljakutsed

Eelised: hea ajaloohaldus, audit, teistsuguste kirjete taastamine, tugev koostöö, skaala suurte projektidega. Väljakutsed: õppimiskõver, konfliktide lahendamine, suurte repode haldamine ning infrastruktuuri sõltuvus keskhoidlast või võrguühendustest.