veregruppimine

Veregruppimine on protsess, mille käigus määratakse inimese veregrupp vastavalt punaliblede pinnal esinevatele antigeenidele ja plasmas leiduvatele antikehadele. See on vereülekannete ohutuse ning meditsiiniliste otsuste jaoks oluline, sh transplantatsioonide sobivuse ja raseduste planeerimise kontekstis.

Kõige tähtsamad vereringesüsteemid on ABO ja Rh. ABO süsteemis on punalibedel A- ja/ või B-antigeenid ning plasmas võivad esineda nende vastu antikehad; O-tüübil on puuduvad A- ja B-antigeenid ning plasmas on anti-A ja anti-B antikehad. Rh-süsteem keskendub D-antigeeni olemasolule: D-positiivne tähistab selle olemasolu, D-negatiivne selle puudumist. Sobivus vereülekannete jaoks nõuab nii ABO kui RhD ühtivust.

Testimise meetodid hõlmavad seroloogilist tüüpimist: forward tüüpimine määrab punaliblede antigeenid, reverse tüüpimine kontrollib plasmas leiduvad antikehad. Enne vereülekannet tehakse kooskõlalikkuse kontroll (cross-match). Vajadusel kasutatakse molekulaarseid teste või laiendatud fenotüübi määramist erandjuhtudel.

Lisaks ABO ja RhD süsteemidele on teada palju teisi vereringesüsteeme (nt Kell, Duffy, Kidd, MNS), mis mõnel juhul võivad kliiniliselt olulised olla. Harvadel juhtudel on fenotüübid ebatreed, nagu weak D või osalised D, mille määramisel kasutatakse sageli genotüpiseerimist. Ajalugu: Karl Landsteiner avastas ABO süsteemi 1901; Rh-faktori avastasid Landsteiner ja Wiener umbes 1940.