vedrustussüsteemid

Vedrustussüsteemid on sõiduki kere ja veermiku vahelised mehhaanilised süsteemid, mille eesmärk on vähendada tee ebakorrapärasustest tulenevat mõju ning tagada sõiduki juhitavus, stabiilsus ja reisijate mugavus. Vedrustus eraldab kere ja telgede liikumise, hoiab rehvi teepinnaga kontaktis ning kontrollib võnkumisi.

Peamised komponendid on vedrud, amortisaatorid ja ühendus- või kinnitusosad. Vedrud võivad olla keermvedrud, lehtvedrud või õhkvedrud, ning annavad sõidukile toe ja jäikuse. Amortisaatorid neelavad võnkumise energiat ja kontrollivad vedru jõukust, vähendades kere liikumist. Täiendavad elemendid, nagu kontrollvardad, stabilisaatorid ja seotud kinnitusliidid, tagavad telgede positsiooni ning kere püsiva nurga ja manööverdamise kontrolli.

Vastavalt paigutusele eristatakse esivedrustust ja tagavedrustust. Esivedustus võib olla MacPhersoni tüüpi või kahe kontrollvardaga; tagavedrustus võib olla mitmekäiguline või lehtvedrudest koosnev. Lehtvedrud on traditsiooniline lahendus; kaasaegsed sõidukid kasutavad sageli keerukamaid vedrustuslahendusi.

Rakendused: autosüsteemid on kõige levinumad, kuid vedrustussüsteeme kasutatakse ka mootorrataste ja jalgrataste puhul. Õhkvedrud võimaldavad reguleeritavat sõidukõrgust ja suuremat sõidumugavust.

Areng ja tulevik: kaasaegsed sõidukid kasutavad aktiivseid või poolaktiivseid vedrustussüsteeme, mis kohanduvad teeoludele ja sõidustiilile. Need kasutavad elektroonikat ja juhtimistehnoloogiaid dampimise juhtimiseks ning parandavad juhitavust, stabiilsust ja haardumist.