vastandlused

Vastandlused on sõnade või fraaside kogum, mille tähendus on otseselt vastandlik. Nad moodustavad semantilise kontrasti ja neid kasutatakse mõistete eristamiseks, täpsustamiseks ning teksti toonuse ja pakkumise rõhutamiseks. Enamasti on vastandlused antonüümid, esinevad paari või laiemas leksikaalses kogumikus, mis võimaldab lugejal või kuulajal näha erinevusi ja oppositsioone tähenduses. Näidetena võivad olla külm—soe, suur—väike, elu—surm.

Vastandlused jagunevad peamiselt kahe tüübi vahel. Graduaalsed vastandlused moodustavad skaala ja võimaldavad astmelist hinnangut või suuruse muutust (nt suur—väike, pikk—lühike). Komplementaarsed vastandlused seevastu välistavad teineteist peaaegu täielikult (nt elus—surnud, olemas—puuduv). Mõlemad tüpoloogiad on keeltes levinud ja neid võib ilmneda erinevates sõnatasanditel, sealhulgas omadus- ja nimisõnede tasandil ning tegusõnade kontekstis.

Kasutus ja funktsioonid. Vastandlused on olulised semantikas ja sõnavaralises õppes, sest nad selgitavad mõistete vahelisi suhteid, lisavad teksti kontrasti ja selgitavad tähendust. Nad on sageli esiletoodud kirjanduses ja kõnes, kus kontrast vahendab arutelu, võrdlusi või stiili. Õppijale on kasulik analüüsida, millised vastandlused teksti sisus esinevad ning kuidas need mõjutavad lause tähendust ning retoorikat.