varjupaigataotluse

Varjupaigataotlus on isiku ametlik taotlus riigilt rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kaitse vormid võivad olla varjupaik ehk pagulase staatus ning lisakaitse (subsiidiaarne või humanitaarne kaitse). Taotluse õiguslik alus põhineb rahvusvahelisel õigusel, sealhulgas 1951. aasta Genotsiidi-vastases Konventsioonil ja selle protokollidel ning Euroopa Liidu varjupaiga õigusaktidel.

Taotluse menetluse etapid on tavaliselt järgmised: taotluse esitamine pädevale riigi asutusele; registreerimine ja esmase hindamise läbiviimine; üksikasjalik intervjuu, mille käigus hinnatakse, kas taotleja on ohus tagakiusamise, muude tõsiste kahjude või muu riikliku kaitse vajaduse eest; seejärel teeb pädev asutus lõpliku või osaliselt lõpliku otsuse. Taotluse rahuldamisel antakse vastav kaitsevorm ja elamisluba; keeldumise korral on tavaliselt võimalik apellatsioon või muu õiguskaitseline menetlus. Euroopa Liidus võib kohalduda Dublin’i määrus, mille alusel määratakse vastutav riik.

Õigused ja kohustused taotluse ajal hõlmavad teavet ja õiguskaitset, meditsiinilist abi, haridust ja keeltekoolitust ning sotsiaalteenuseid; taotleja peab järgima riigi seadusi ja koostööd tegema ning esitama täpseid ja täielikke andmeid. Taotluse tulemuseks võib olla rahvusvaheline kaitse või keeldumine; vajaduse korral on olemas edasised menetlused ja võimalused.