välisviljastamisel

Välisviljastamine ehk eksternaalne viljastamine on paljunemisviis, mille korral munarakud ja sperma vabastatakse keskkonda, kus viljastamine toimub. See on iseloomulik enamikule veeorganismidele, nagu kalad, kahepaiksed ja paljud selgrootud. Välisviljastamise eeliseks on võimalus toota suurt hulka järglasi ilma otsese partneri vajaduseta, mis on eriti kasulik liikidele, kes ei saa kohtuda või kellel on raskusi paaritumisega.

Protsess algab tavaliselt emaslooma munarakkude vabanemisega veekogusse. Seejärel isasloom vabastab oma sperma samasse piirkonda. Konkreetsete signaalide või käitumisviiside abil, nagu feromoonid või visuaalsed esitlused, suurendavad organismid tõenäosust, et munarakud ja sperma satuvad kokku. Viljastamine toimub seega väljaspool keha.

Ehkki välisviljastamine võimaldab suurt järglaste arvu, on see seotud ka suure kaoga. Paljud munarakud ja spermad hävivad enne viljastamist keskkonnatingimuste, kiskjate või muude tegurite tõttu. Seetõttu peavad välisviljastajad tavaliselt tootma tohutul hulgal seemnerakke ja munarakke, et tagada liigi ellujäämine.

Välisviljastamist kasutavad loomad elavad sageli keskkondades, kus nad saavad oma sugurakkudele sobiva keskkonna leida, näiteks mage- või merevees. Mõned liigid, nagu mõned kalad, võivad arendada spetsiifilisi paaritumisrituaale, et suurendada viljastamise tõhusust, näiteks koorumiskohad või kudemisajad.