uuringukirjanduses

Uuringukirjanduses on mõiste, mis kirjeldab kogu teadusliku kirjanduse kogumit, mis käsitleb kindlat uurimisteemat või küsimust. See hõlmab peamiselt artikleid, monograafiaid, doktori- ja magistritöödeid, konverentside materjale ning muid akadeemilisi väljaandeid. Uuringukirjanduses esitatud teooriad, meetodid ja tulemused moodustavad alusruumi, mille najal uut uurimistööd kavandatakse ja hinnatakse.

Kasutus ja eesmärk. Akadeemilises kirjutises kasutatakse uuringukirjandust, et kontekstualiseerida küsimus, näidata varasemat teadust, tuvastada lüngad ja selgitada, kuidas uus töö sellest arutelust sõltub. Viited ja tsitaadid annavad lugejale ligipääsu allikatele ning tõstavad töö usaldusväärsust.

Allikad ja kvaliteet. Uuringukirjanduse allikad võivad olla väga erineva usaldusväärsusega, alates eelretsenseeritud ajakirjadest kuni konverentside materjalideni ja tehislikult koostatud esseedeni. Oluline on hinnata allikate ajakohasust, esinduslikkust ja meetodilist sobivust. Korrektne viitamine ja viitamissüsteemide järgimine tagab selguse ja jälgitavuse.

Hindamine ja roll teaduslikus discursus. Uuringukirjanduse kriitiline ülevaade aitab sünteesida olemasolevat teadmist, eristada faktipõhiseid tulemusi tõlgendustest ning näidata, millist panust uus töö pakub. Seetõttu on uuringukirjanduse analüüs keskne osa teadusliku kirjutamise loomuses.