tööstusroboteid

Tööstusrobotid on programmeeritavad mehhaanilised ja elektroonilised seadmed, mis on mõeldud tootmise ja laooperatsioonide automatiseerimiseks. Need täidavad korduvaid, rutiinseid ning ohtlikke või kõrge täpsust nõudvaid ülesandeid ning võivad töötada koos inimeste juhistega või iseseisvalt. Tavaliselt koosnevad alusest, liikumissüsteemist, juhtimisseadmetest ja lõppvahendist ehk lõpp-effektorist, mida kasutatakse esemete haaramiseks või töötlemiseks, näiteks kinnitid, gripperid või keevitus- ja joonistusvahendid.

Esimene tööstusrobot, Unimate, loodi 1961. aastal General Motorsi jaoks ja see muutis tootmisliinide automatiseerimist. 1970.–1980. aastatel laienes kasutus erinevates tööstusharudes; tänapäeval on tööstusrobotid olulised paljudes tootmisettevõtetes.

Konfiguratsiooni järgi on levinumad artikulaarrobotid (mitme liigesega) ning kartesiuslikud või sfäärilised robotid, mis erinevad peamiselt koordinaatide süsteemi alusel. Tavaline vabadusastmete arv on 4–6, mis võimaldab paigutuse ja pöörlemise ning koordineeritud liikumise kombinatsiooni. Lõppvahendina kasutatakse sageli pneumaatilisi või hidraulilisi gripperid, keevitus-, lõikamis- või joonistusvahendeid.

Rakendused hõlmavad kokkupanekut, materjalide käsitlemist, keevitust, paigaldamist ja pakendamist. Tööstusrobotid suurendavad tootmise kiirust, täpsust ja töökindlust ning võivad vähendada töötajate ohtu ja füüsilist koormust. Koos töötavad robotid ehk cobotid on mõeldud tihedamaks koostööks inimese ja masina vahel. Ohutusnõuded on reguleeritud rahvusvaheliste standarditega ISO 10218 ja ISO/TS 15066, mis käsitlevad robottööd ja inimeste kaitset ning riskide hindamist.