tööklassifikatsioonisüsteemid

Tööklassifikatsioonisüsteemid on raamistikud, mida kasutatakse töökohtade või ametite süstematiseerimiseks ja kategoriseerimiseks. Need süsteemid aitavad kirjeldada tööde sarnasusi ja erinevusi, mida saab kasutada mitmesugustel eesmärkidel, nagu tööjõuanalüüs, palgakorraldus, haridusplaneerimine ja tööhõive statistika koostamine. Tööklassifikatsioonisüsteemid on tavaliselt üles ehitatud erinevatele tasemetele, alates laiematest okupatsioonivaldkondadest kuni kitsamate spetsiifiliste ametite või tööülesanneteni.

Üks levinumaid rahvusvahelisi süsteeme on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) välja töötatud International Standard Classification of Occupations (ISCO). ISCO-t kasutatakse paljudes riikides töökohtade võrdlemiseks ja rahvusvahelise statistika koostamiseks. Sarnaseid süsteeme arendatakse ka riiklikul tasandil, et peegeldada kohalikku tööjõuturgu ja majandusstruktuuri. Näiteks Eestis kasutatakse ametite klassifitseerimisel ametite klassifikaatorit, mis sageli on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega.

Tööklassifikatsioonisüsteemide loomisel ja hooldamisel võetakse arvesse tööde sisu, nõutavaid oskusi, vastutust ja töötingimusi. Süsteemide eesmärk on pakkuda ühtset ja selget keelt töökohtade kirjeldamiseks, mis aitab nii tööandjatel, töötajatel kui ka riiklikel institutsioonidel mõista tööjõuturu struktuuri ja arengusuundi. Klassifikatsioonid vajavad pidevat ajakohastamist, et kajastada majanduse ja tehnoloogia muutusi ning uute ametite teket.