tõestatavusele

Tõestatavusele on sõna tõestatavus allatiivne vorm. See viitab väite tõestatavusele ehk sellele, kui hästi või mida vaja on väite demonstratsiooniks või tõendamiseks. Sõna kasutatakse peamiselt teoreetilises kontekstis, kus arutust suunatakse tõestamise poole.

Matemaatikas ja loogikas tähendab tõestatavus seda, et väide on saadavastaks või demonstratiivselt koostatav aksioomide ja reeglite põhjal. Tõestatavus on seotud formaalse süsteemi omadustega: kui mingi väide on tõestatav, olemuselt taustab see teoreemi. Gödeli teoreemid näitavad, et piisavalt tugevates süsteemides võib olla tõde, mida kuidagi tõestada ei saa.

Teaduses ja filosoofias eristatakse sageli tõestatavust ja tõendatavust. Tõestatavus viitab võimalusele väide vormiliselt tõestada või järelikult järeldada. Tõendatavus keskendub empiirilisele tõendusmaterjalile ja katsetele: hüpoteesi peab saama testida ja võrrelda kogutud tõenditega. Praktikas on need kujundid sarnased, kuid eristuvad kontekstis: matemaatikas rõhutatakse vormilist tõestust, teaduses rõhutatakse empiirilist kontrolli.

Kasutuskeeles võib tõestatavusele viidata erinevatesse valdkondadesse kuuluvates tekstides, kus soovitakse rõhutada väite tulemuse või uurimistöö sihtpunkti. Sõna on noorem ja spetsiifilisem kui lihtne tõestus, kuid on kasulik, kui kirjeldatakse tõestamisprobleemi või püüdlust saada väide kehtestatavaks.