tähestikest

Tähestik on kirjutamis- ja märgisüsteem, mille märgid ehk tähed esindavad keele helisid. Enamik tänapäevaseid tähestikke püüab jälgida fonemilist seost: tavaliselt vastab iga täht ühele helile või helide kogumile, kuigi keel ja kirjapanek võivad vahel erineda. Tähestikke on erinevaid: mõni tähestik tähistab kõiki helisid üks-ühele, teisel juhul sisaldavad märgid diakriitilisi märke, mis muudavad hääldust või annavad teistsuguse foneemilise eristuse.

Algusest peale on tähestikud arenenud inimeste kirjutamisvõimaluste arendamisel. Esimesed laialdaselt kasutatavad tähestikud pärinevad Lähis-Ida ja Vahemere piirkondadest; foiniikia tähestik andis aluse kreeka tähestikule, mis omakorda kujundas ladina tähestikku ja sel viisil levis Euroopasse. Cyrillic tähestik põhineb kreeka tähestikul ja laienes peamiselt slaavikeeltele; teised suuremad süsteemid hõlmavad heebrea ja araabia tähestikke ning devanagari ja teisi silpkirju.

Kaasaegses kirjutamises on tähestikud tihti kodeeritud arvutite ja Unicode’i standardi abil. Diakriitiliste märkide lisamine võimaldab esindada keele eripära ja hääli. Eesti keel kasutab ladina tähestikku, millele on lisatud diakriitilised tähed ä, ö, ü, õ ning tähed š ja ž, mis võimaldavad esindada eesti häälikuid.