trükimasinad

Trükimasinad on seadmed, mis kannavad tintide kujutised aluspinnale (nagu paber või kangas), et toota teksti ja kujutisi. Need hõlmavad mitmesuguseid tehnoloogiaid, alates traditsioonilisest tüüptrükist ja litograafiast kuni kaasaegse digitaalse trükini. Trükimasinad jagunevad peamiselt tööpõhimõtte ja sihtrühma järgi, näiteks leht- ja veebitrükimasinad ning erinevad tootmisseadmed suuremates trükikodades.

Ajalooliselt sai trükikunst alguse 15. sajandil movable type’i (liikuv täht) arenduse kaudu. Varasemad vormid hõlmasid relieftrükki (tüüptrükk) ning hiljem arendasid need edasi litograafia ja gravüüri tehnoloogiaid. 20. sajandil sai levinuimaks offset-lithography (offsettrükk), mis tõi suuri kvaliteedi ja tootlikkuse paranemisi. Gravüür ja ekraanitrükk pakkusid alternatiive spetsiifilistele rakendustele, nagu kõrge üksikkoguste ja erilise rästiga kujutiste tootmine. Digitaalne trükkionsilm tuli 1990.ndate lõpus ja on oluliselt muutnud lühemaid trükisessioone ning personaalset prindimist.

Peamised printimisprotsessid hõlmavad: tüüptrükk (relieftrükk), kus muster kantakse läbi kokku puutuva vormi; litograafia (offset), kus kuva püüab pinnale vedelkülge ja kantakse edasi kummist blanketile; gravüür (intaglio), mis kasutab süvendatud kujutist plaatidel; ekraanitrükk, kus muster kantakse läbi trükitaval ekraanil; ning digitaaltrükk, kus kasutusel on inkjet- või elektrooniliselt tõmmatud toner. Digitaaltrükk on muutnud oluliselt personaalsete ja lühikeste trükijärkude majandatavust.

Rakendused hõlmavad ajalehti, raamatuid, pakendamist, tekstiili, reklaami ja märgistust. Tootmistehnoloogia areng koos automatiseerimise, värvirakenduse ja keskkonnasäästlike tintide kasutusega on muutnud trükimaailma suurusklassidest ning võimaluste poolest.