temperatuurianduritena

Temperatuuriandurid, tuntud ka kui temperatuuriandurid või termilised andurid, on seadmed, mis mõõdavad temperatuuri ja muundavad selle elektriliseks signaaliks. Need andurid on laialdaselt kasutusel erinevates rakendustes, alates igapäevastest kodumasinatest kuni tööstuslike protsessideni. Temperatuuriandurite tööpõhimõtted põhinevad erinevatel füüsikalistel nähtustel, mis sõltuvad temperatuuri muutustest.

Üks levinumaid temperatuuriandurite tüüpe on termistor. Termistorid on takistid, mille takistus muutub oluliselt temperatuuri muutudes. Nende valmistamiseks kasutatakse pooljuhtmaterjale. On kahte tüüpi termistore: NTC (Negative Temperature Coefficient), mille takistus väheneb temperatuuri tõustes, ja PTC (Positive Temperature Coefficient), mille takistus suureneb temperatuuri tõustes.

Teine oluline temperatuuriandurite kategooria on termopaarid. Termopaarid koosnevad kahest erinevast metalltraadist, mis on ühes otsas kokku keevitatud. Kui kahe metalli vahel on temperatuurierinevus, tekib nn. Seeefcki efekt, mis tekitab väikese pinge. Pinge suurus sõltub temperatuurierinevusest ning seda saab mõõta ja tõlkida temperatuuriks.

RTD (Resistance Temperature Detector) andurid, nagu näiteks plaatinatakistustermomeetrid (Pt100), kasutavad temperatuuri mõõtmiseks metalli takistuse muutust. Need on üldiselt täpsemad ja stabiilsemad kui termistorid, kuid ka kallimad. Infrapuna temperatuuriandurid mõõdavad esemete poolt kiiratavat infrapunakiirgust, võimaldades temperatuuri mõõta ilma füüsilise kontaktita.

Temperatuuriandurid on oma mitmekülgsuse ja täpsuse tõttu asendamatud paljudes tehnoloogilistes protsessides, sealhulgas ilmajaamades, autodes, meditsiiniseadmetes ja tööstuslikus automatiseerimises.