tagasihoidlikkust

Tagasihoidlikkus on isiksuslik omadus, mille korral inimene on tavaliselt ettevaatlik, vaoshoitud ja eelistab sotsiaalsetes olukordades vaikset rolli. Ta võib vältida tähelepanu keskpunkti, tunda ebamugavust uute inimeste ees ning vajada aega enne vestluse alustamist. Tagasihoidlikkus erineb sotsiaalsest ärevushäirest: see on püsiv temperament, mis ei pruugi põhjustada märkimisväärset kannatust või olulisi igapäevaelulisi raskusi; sotsiaalne ärevushäire kaasneb tihti tugeva hirmu ja laialdase vältimisega ning võib vajada professionaalset abi.

Ilmingud ja kontekst võivad hõlmata piiratud vestlustegevust, soovi kuulata rohkem kui rääkida ning ebamugavust suuremates gruppides. Tagasihoidlikkus on sageli normaalne osa isiksusest, kuid teatud olukordades võib see piirata kooli, tööd või suhteid.

Põhjused ja areng kujunevad geneetiliste, varase kasvukeskkonna ning kultuuriliste normide koostoimel. Riskiteguriteks on madal enesehinnang, kriitika ning varane negatiivne sotsiaalne kogemus. Tagasihoidlikkus võib kesta kogu elu, kuid selle raskus võib aja ja tugega muutuda.

Diagnostika ja ravi: Hindamise teeb tavaliselt kliiniline psühholoog või psühhiaater, eristades sotsiaalse ärevushäire, autismispektri häirete või teiste seisunditega. Ravi keskmes on kognitiivne-käitumisteraapia, sotsiaalsete oskuste treening ja järkjärguline kokkupuude; vajadusel kaasatakse perekonna tugi. Ravimid ei ole esmane lahendus.

Prognoos: Varane toetus ja kogemused võivad parandada funktsionaalset tulemust. Paljud inimesed arendavad aja jooksul suuremat enesekindlust ja oskusi, kuid tagasitõmbe aste sõltub kontekstist ja toetusest.