tööjaotust

Tööjaotust ehk tööjaotust on majanduslik ja sotsiaalne nähtus, mille käigus töö jaguneb erinevateks ülesanneteks ning neid täidetakse vastavalt oskustele ja ressurssidele. Tööjaotus võimaldab spetsialiseerumist, tõhustada tootmist ja kiirendada töövoogu. See hõlmab nii ettevõtte sees toimuvat ülesannete jaotust kui ka suuremat majanduslikku ja sotsiaalset korraldust.

Ajalooliselt jõudis tööjaotus esile tööstusrevolutsiooni ajal, kui masinate ja tootmistsüklite laialdumine muutis tööde jaotumist. Üks kuulsamaid teooriaavaldusi selles vallas on Adam Smithi kirjanduses, kus spetsialiseerumine suurendas tootmist ja tõstis rikkust. Sotsioloogiliselt on tööjaotus seotud nii funktsionaalse sidususe kui ka kaasatuse organiseerimise korraldusega, kus erinevad rollid ja vastutusalad moodustavad tiheda sotsiaalse süsteemi.

Tööjaotuse tüüpe on mitmeid. Horisontaalne tööjaotus tähendab erinevate rudude või ülesannete jagamist samal tasandil erinevate töötajate vahel. Vertikaalne tööjaotus puudutab juhtimis- ja täidepanekutase ning otsustuste jaotust juhtiva ja teostava taseme vahel. Samuti eristatakse geograafilist tööjaotust, kui tööd jaotatakse majanduslikult eri piirkondade vahel.

Eeliseks loetakse suurenenud efektiivsust, paremat spetsiialiseerumist ja paindlikkust, kuid sellest võivad tuleneda ka deskilling, monotoorne töö ja sõltuvus tarneahelatest. Kaasaegses ühiskonnas kombineeritakse tööjaotust tehnoloogilise arenduse ja globaliseerumisega, mis muudab tööde jaotust veelgi dünaamilisemaks. Tööjaotuse mõjud sõltuvad organisatsiooni kultuurist, töötingimustest ja sotsiaalsetest normidest.