sügavajustimulatsioon

Sügavajustimulatsioon (DBS) on meditsiiniline neuroravi, mille käigus paigutatakse ajusse elektrilised elektroodid, ühendatakse need impulssgeneraatoriga ja seatakse välja sobiv stimulatsioon. Elektroodid asuvad kolju siseselt teatud piirkondades ning impulssgeneraator (IPG) asetatakse rinnale või kõhtu. Stimuleerimine modifitseerib ajupiirkondade elektrilist aktiivsust ning aitab vähendada haigusnähte ilma aju hävitamiseta.

Sügavajustimulatsiooni kasutatakse peamiselt liikumis- ja neuroloogiliste puudulikkuste ravis. Näidustused hõlmavad sageli Parkinsoni tõbe, esmaseid või ravimipõhiseid värinaid ning distooniat. Mõnel juhul kasutatakse DBS-d ka epilepsia või obsessive–compulsive häirete (OCD) korral, kui standardravi on ebaefektiivne. Tõhusus sõltub patsiendi seisundist, sihitud ajupiirkonnast ja seadistustest ning see nõuab pikaajalist jälgimist ja ajuste.

Protseduur koosneb kolmes etapist: kirurgia elektroodide paigutamiseks ajukooresse või ajukeskusesse (tavaliselt subtaalamiline tuum, globus pallidus interna või ventrikulaarne tảlamine vim), ühendamine IPG-ga ning programmi seadistamine, mis hõlmab amplituudi, sagedust ja impulsilaiust. Eri sihtkohtade valik sõltub haigusest ja sümptomitest. Mõnel juhul tehakse protokolli ajal intraoperatiivne testimine ja piltuuringud.

Tulemused ja riskid võivad erineda. DBS võib märkimisväärselt vähendada motorseid sümptomeid, vähendada ravimi sõltuvust ja parandada elukvaliteeti, kuid see ei ravi haigust ega tagasi panna kõigil juhtudel. Võimalikud tüsistused on infektsioon, verejooks ajus, juhtmise katkestused, liigstimuleerimine või kõrvaltoimed nagu dyskineesia, parestesmiad ja meeleolumuutused. Seadistused nõuavad hoolikat jälgimist ning rikkumiste korral võib IPG vajada asendamist või korrigeerimist.

Ajalugu: DBS arendused algasid 1980ndatel Prantsusmaal, mille tulemusena kujunes see laialdaselt kasutatav ravivõimalus tänapäevaste liikumisraskuste korral.