suppletiivvormid

Suppletiivvormid (suppletsioon) on morfoloogias esinev nähtus, kus ühe sõna paradigmavormid ei ole moodustatud sama tüve või juure alusel, vaid on asendatud teise, sageli etümoloogiliselt erineva juurega vormidega. Selline olukord tekib tavaliselt ajaloo jooksul, kui keeleparadigma muutub ja vormid analogiseeruvad teistest sõnadest või kui erinevad juured põimuvad ühe paradigmaga.

Sagedamini nähakse suppletiooni verbide pöördudes: vormid, mis väljendavad aega, kõnet või tegija omadusi, võivad pärineda erinevatest juurtest. Klassikaline näide on inglise keele olla-vormide paradigma: presentis am/is/are, minevikus was/were, osalise mineviku vorm been. Need vormid jagavad semantistlikku ülesannet, kuid ei põhine ühel ja samal tüvel.

Veel üks kuulsaimaid näiteid on kings: go–went–gone ja man–men. Eriti tähelepanuväärne on „to be“ ja „to go“ ülevõtmine erinevatest tüvedest, mis teeb neist klassikalised suppletiivvormid. Mõnes keeleteoses puudutab suppletsioon ka nime- või adjektiivide vorme (nt mõne sõna mitmuse või võrdhälve moodustamine), ehkki see on harvem.

Linguistid kasutavad mõistet suppletsioon, et iseloomustada juhtumeid, kus paradi välise järjepidevuse või e diligentsus puudub; need vormid osutavad, et keele morfoloogia ei pruugi alati järgida lihtsaid reegleid ja võib põimuda ajalooliste, etümoloogiliste ja analoogiliste protsessidega.

Seotud mõisted: ebareeglipärine verb, tuulekõrgus, morfoloogia, ajalooline keeleõpe.