stabiliseerimisfondide

Stabiliseerimisfondid on riigi finantsinstrument, mille eesmärk on tasakaalustada riigieelarvet ja majandustsükleid. Need koguvad ja hoiavad ülemääraseid tulusid aegadel, mil majandus on tugev, ning võimaldavad vajadusel väljamakseid või kulude suurenemist kriisi- või majanduslanguse ajal. Peamine eesmärk on vähendada tuluvolatiilsusest ja tsüklilisest ebastabiilsusest tulenevaid eelarvekõikumisi ning parandada pikaajalist finantsstabiilsust ja usaldusväärsust.

Toimimise aluseks on selge õiguslik raamistik ja reeglistik. Fondide haldamine toimub tavaliselt riiklikul tasandil ning kaasatud on investeerimis- ning riskijuhtimise põhimõtted. Rahaga tegeletakse edasi investeerimise teel, et tagada pikaajaline tootlus, kuid väljamaksed ja sissemaksed on tavaliselt reguleeritud vastavalt majanduse seisundile, eelarve vajadustele ja eraldi seadusandlikule suunisele.

Stabiliseerimisfondide tüüpe eristatakse tihti nende põhieesmärgi järgi. Üks vorm keskendub tulu- või maksutulude variatsioonide tasandamisele, teine keskendub eelarvekulude ehk avaliku sektori pidevuse säilitamisele. Sõltuvalt riigist võib stabiliseerimisfonds olla eraldiseisev riiklik fond või osa suuremast varandus- või naftarahastist. Vajadusel kaasatakse fondi valitsemises sõltumatuid nõukogusid ja avalikku aruandlust edendavaid mehhanisme.

Populaarsed näited stabiliseerimisfondidest hõlmavad riiklikke ja varanduste fonde, mida kasutavad majandusliku tsükliga seotud tulu- ja kulukõikumiste tasandamiseks ning pikemaajalise finantsstabiilsuse tagamiseks. Vajadus ja raamistik võivad riigiti erineda, kuid ühine eesmärk jääb—tagada usaldusväärne, ühtlane ja jätkusuutlik eelarve üle konjunktuuride.