spetsiifilisusest

Spetsiifilisusest (spetsiifilisus) räägitakse omadusest, mille korral süsteem, meetod või reaktsioon on suunatud või reageerib peamiselt kindlale sihtmärgile ning vähendab reageerimist sarnastele entiteetidele. See mõiste on levinud nii bioloogias kui ka meditsiinis, farmaatsias ja andmeanalüüsis.

Bioloogias ja immunoloogias kirjeldab spetsiifilisus molekuli või immuunreaktsiooni täpset sidumist: näiteks antikeha, mis on spetsiifiline teatud antigeenile. Ta võib kaasneda ristreaktiivsus, kui sarnased molekulid tekitavad osalist sidumist.

Diagnostikas mõõdetakse spetsiifilisust selle järgi, kui suur osa haiguseta isikutest saab testi negatiivse tulemuse. Matemaatiliselt on spetsiifilisus tõeline negatiivne tulemus jaotus kõigi haiguseta puhul: TN/(TN+FP). Kõrgem spetsiifilisus tähendab vähem valepositiivseid.

Farmaatsias tähendab spetsiifilisus ravimitalguseid—kõigi toimeainete sidumist soovitud sihtmärgiga ja minimaalset mõjutamist kõrvalistmärkidest. Sellega seonduv on ohutus ja kõrvaltoimete vähendamine.

Hindamisel ja projektides mängivad spetsiifilisus ja tundlikkus olulist rolli. Sageli on olemas kompromiss: kõrgem spetsiifilisus võib vähendada tundlikkust ja vastupidi. Seetõttu kasutatakse sageli mitmekülgseid meetodeid või kombineeritud marker’e, et parandada üldist täpsust.

Seotud mõisted hõlmavad tundlikkust, täpsust, ristreaktiivsust ja selektiivsust. Spetsiifilisus on oluline tegur diagnostilises täpsuses ja teaduslikus interpretatsioonis, eriti kui õigeaegne ja täpne eristamine on kriitiline.