spektrihäired

Spektrihäired tähistab spektri kujutise või signaali spektri suhtes ilmnenud kõrvalekaldeid võrreldes tegeliku või ootuspärase spektriga. See mõiste on kasutusel nii füüsikas ja keemias kui ka signaalitöötlemises, kus spektriandmete täpne tõlgendamine on oluline. Spektrihäired võivad avalduda järgmiselt: joonte laienemine või ähmastumine, joone nihked punasesse või sinisesse otsa, mõnede joonte kadumine või lisandumine ning kontinuaalse tausta või mürataseme muutused.

Põhjused jagunevad peamiselt nelja suure rühma: instrumentaalsed, keskkonna- või atmosfäärilised, füüsikalised protsessid ja andmetöötluse artefaktid. Instrumentaalsed põhjused hõlmavad mõõtmisvahendi lahutusvõimet, kalibreerimisvigade ja detektorimüraga seotud ebatäpsusi ning vastusfunktsiooni kõrvalekaldeid. Keskkonnast tulenevad häired hõlmavad atmosfääri neeldumist, hajumist ja lainepikkuste sõltuvust keskkonnatingimustest. Füüsikalised tegurid sisaldavad Doppleri nihkeid, temperatuuri- ja rõhu mõju spektrijoonte kuju ja asukoha muutumisel. Töötluse artefaktide seas on levinud spektri lekkimine ja ebatäpsuste tekkimine akna valiku ja interpolatsiooni tõttu.

Häirete mõistmine ja korrigeerimine on oluline spektrianalüüsi usaldusväärsuse tagamiseks. Kalibreerimine, instrumentaalse vastuse korrigeerimine, atmosfäärikorrektuur ning spektri dekonvolutsioon on tavalised meetodid spektrihäirete vähendamiseks.