spektrianalüüsist

Spektrianalüüs on teaduslik meetod, mida kasutatakse materjalide koostise ja omaduste uurimiseks, analüüsides nende vastasmõju elektromagnetkiirgusega. See meetod põhineb erinevate ainete võimel neelata, peegeldada või kiirata valgust ja teisi elektromagnetlaineid teatud lainepikkustel. Iga element ja ühendi molekul interakteerub valgusega omamoodi, luues unikaalse spektri, mis toimib nagu sõrmejälg.

Spektrianalüüsi abil saab tuvastada materjali olemasolu, määrata selle kontsentratsiooni ja uurida selle struktuuri. Meetod jaguneb laialdaselt kaheks peamiseks tüübiks: emissioonspektroskoopia ja absorptsioonspektroskoopia. Emissioonispektroskoopias ergastatakse ainet, näiteks kuumutades seda või pommitades seda elektronidega, mis põhjustab selle kiirata valgust. Absorptsioonspektroskoopias aga lastakse proovist läbi valgust ja mõõdetakse, millised lainepikkused on aine poolt neelatud.

Selle meetodi rakendused on väga laiad. Seda kasutatakse keemias erinevate ainete tuvastamiseks ja kvantifitseerimiseks, füüsikas materjalide elektronstruktuuri uurimiseks, astronoomias taevakehade koostise ja temperatuuri määramiseks ning ka meditsiinis haiguste diagnoosimisel. Ka tööstuses, näiteks toiduainete kvaliteedi kontrollis või keskkonnaseire, on spektrianalüüs asendamatu tööriist. Seadmeid, mida spektrianalüüsiks kasutatakse, nimetatakse spektromeetriteks või spektrofotomeetriteks.