soojusejuhtivuse

Soojusjuhtivus, tuntud ka kui termiline juhtivus, on materjali omadus, mis kirjeldab, kui tõhusalt see materjal soojusenergiat juhib. See on üks kolmest soojusülekande mehhanismist, millest teised on konvektsioon ja kiirgus. Soojusjuhtivus toimub otsese aatomite, molekulide või vabade elektronide kokkupõrgete kaudu, mille tulemusel kandub energia ühest piirkonnast teise, kus temperatuur on madalam.

Kõrge soojusjuhtivusega materjalid, nagu metallid (nt vask, alumiinium), juhivad soojust kiiresti ja neid kasutatakse sageli soojusvahetites, radiaatorites ja toiduvalmistamisnõudes. Madala soojusjuhtivusega materjalid, mida nimetatakse isolaatoriteks (nt puit, klaas, polüstüreen), takistavad soojusvoogu ja neid kasutatakse ehituses hoonete soojusisolatsiooniks, samuti riietes ja termospudelites.

Soojusjuhtivuse kvantitatiivset mõõdetakse soojusjuhtivuse koefitsiendiga (k), mille ühikuks on vatid meetri kohta kelvini kohta (W/(m·K)). See koefitsient näitab, kui palju soojust (vattides) juhitakse läbi ühe ruutmeetri suuruse materjalipinna ühe meetri paksuse materjali korral, kui temperatuuride vahe on üks kelvin. Soojusjuhtivus sõltub materjali koostisest, temperatuurist, faasist ja mõnikord ka struktuurist.