sonartehnoloogias

Sonartehnoloogiad hõlmavad veealuste objektide avastamist, suuruse ja asukoha määramist ning merepinna ja -põhja kaardistamist akustiliste süsteemidega. Põhieesmärk on helilainete saatmine ja nende peegelduste vastuvõtmine, mille põhjal arvutatakse kaugus, kuju ja teised omadused.

Peamised sonaritüübid on aktiivne sonar ja passiivne sonar. Aktiivne sonar tekitab helipingeid ja võtab vastu nende peegeldusi, mis annavad infot objekti asukoha, suuruse ja struktuuri kohta. Passiivne sonar kuulab ümbritsevaid helisignaale ilma enda lainesaateta, võimaldades jälgida liikumist ja tegevust.

Moodsa sonaritehnoloogia hulka kuuluvad side-scan sonar, multibeam sonar ja synthetic aperture sonar (SAS). Side-scan sonar annab veealuse maastiku laialdase pildi ning on kasulik objektide ja struktuuride identifitseerimiseks. Multibeam sonar kogub mitu vastuvõtuandurit kasutades laia katvuse ja võimaldab täpsemaid põhja kartograafia andmeid. SAS pakub väga kõrget lahutusvõimet keerukates oludes. CHIRP-süsteemid kasutavad laia sagedusvahemikku, et parandada lahutust ja vähendada peegeldustest tekkivaid vigu.

Rakendused hõlmavad ohutut meresõidust ja laevastike jälgimist, merepõhja kaardistamist ja topograafilist uuringut, offshore-inseneeringut ning arheoloogiliste ja ökoloogiliste uuringute läbiviimist.

Piirangud ja väljakutsed hõlmavad helilainete levikut sõltuvalt vees toimuva temperatuurist, soolsusest ja sügavusest; kõrgemad sagedused annavad parema lahutusvõime kuid väiksema levialaga, samas madalamad sagedused suurendavad leviala kuid vähendavad detailset lahutust. Lisaks nõuavad suure maht ja keerukus kõrgendatud töötlusressursse ning võivad tekitada keskkonnamüra, mida reguleeritakse vastavalt keskkonnakaitse põhimõtetele.