sklerotiseerimist

Sklerotiseerimine on protsess, mille käigus putukate väliskest muutub kõvaks ja vastupidavaks. See toimub peamiselt pärast lülitumist (ecdysis) ning jätkub mõne päeva jooksul, kuni uus kate on täielikult kõvenenud. Sklerotiseerumise käigus kest sageli omandab pruuni või tumedama varju, mis aitab kaitsta ja piirata veekadu.

Biokeemiline alus seisneb fenooloksidaasi aktiivsuse kasvu ja oksüdatiivsete reaktsioonide korraldamisel. Fenooloksidaas oksüdeerib türosiinist või DOPA-st lähtuvad ained quinonideks. Need quinonid moodustavad ristseoseid kutikulaarsete valkude ja chitini ehk kiudude vahel, mis tugevdab ja kõveneb kihi struktuuri. Samal ajal võib esineda pigmendi ladestumist, mis annab kestale tumedama tooni. Täpsemad keemilised teed võivad liigilises plaanis varieeruda, kuid põhiprintsiipe jääb see sama.

Protsess algab peamiselt pärast lülitumist ja võib jätkuda mõne päeva jooksul; erinevates kehaosades võib kõvenemine toimuda erineval kiirusel. Kui uus kate on täielikult kõvenenud, saavutab keha soovitud mehhaanilised omadused ja veekindluse taseme.

Funktsioon on tagada cuticula tugevus, vastupidavus mehhaanilistele pingetele ja kuivusele. Sklerotiseerimine on tihedalt seotud organismi arengutsüklitega ning selle ajastus ja tugevus võivad varieeruda liigi, elutsükli ja keskkonnatingimuste järgi. Hormonaalsed signaalid, sealhulgas ecdyson ja juveniilne hormoon, mängivad olulist rolli sklerotiseerimise ajal ja kiirusel.