securitisatsioonid

Seecuritisatsioonid on finantsmehhanismid, mille käigus ebapiisavalt likviidsed varad, näiteks laenud või kinnisvaralaenud, koondatakse portfelliks ja viiakse erilise otstarbega juriidilisse üksusesse (Special Purpose Vehicle, SPV). SPV emiteerib väärtpabereid, mille tagatis on see portfell ning mille rahavood tulenevad portfelli laenude tagasimaksetest. Nii muutub algselt mittelikviidne varade kogum likviidseks finantsinstrumendiks ning pakutakse investoritele erineva riskiga ja tulusususega väärtpabereid.

Protsess hõlmab originaatori (laenuandja) varade koondamist, tehingu abil üleandmist SPV-le ning SPV-i väljastatud väärtpaberite emiteerimist. Rahad laekuvad SPV-le ja jaotatakse investoritele vastavalt instrumentide struktuurile. Väärtpaberid jagatakse kihtideks (tranches): seniorid makseprioriteediga, mezzanine ja equity on riskantsemad. Krediidikaitse kaasneb subordinationi, reservfondide või üle­kollateraalsuse kujul.

Suurimad securitisatsioonitüübid on cash securitisatsioon ja sünteetiline securitisatsioon. Cash securitisatsioonis antakse varad tegelikult SPV-le üle, sünteetilises vormis risk kantakse edasi derivaadide abil. Kõige tavapärasemad näited on asset-backed securities (ABS), mortgage-backed securities (MBS) ja collateralised debt obligations (CDO-d).

Eelised hõlmavad originaatoritele likviidsuse suurendamist ja riskide jagunemist, samas kui peamised riskid on keerukus, opakersus, potentsiaalne süsteemne risk ja sõltuvus reitinguasutustest ning teenindustest.

Regulatsioonid hõlmavad Basel III ja Euroopa Liidu securitisatsioonireguleerimist (Reg EU 2017/2402), mis kehtestab lihtsa, läbipaistva ja standardiseeritud (STS) securitisatsiooni kriteeriumid ning jätab tähelepanu nõuetele, nagu riskikinnitused ja läbipaistvus. USAs kehtivad vastavad nõuded Dodd-Franki seadusega.