satelliitkommunikatsioonisüsteemides

Satelliitkommunikatsioonisüsteemides kasutatakse sidepidamiseks Maa tehiskaaslasi. Need süsteemid võimaldavad laiaulatuslikku leviala, mis ületab traditsiooniliste maapealsete võrkude võimalused. Satelliidid võivad edastada signaale üle suurte vahemaade, ookeanide ja raskesti ligipääsetavate piirkondade, muutes need elutähtsaks infrastruktuuriks paljude rakenduste jaoks.

Peamised komponendid satelliitkommunikatsioonisüsteemis hõlmavad satelliiti ennast, mis tiirleb Maa orbiidil, ja maapealseid jaamu, mida nimetatakse maanduvateks või terminalideks. Maanduvad jaamad saadavad ja võtavad vastu signaale satelliidi kaudu. Satelliit toimib võimendina ja repiiterina, võttes vastu signaale ühest maapealsest jaamast ja edastades need teisele, mis võib olla tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Satelliitside rakendused on mitmekesised. Neid kasutatakse laialdaselt televisiooni- ja raadioprogrammide levitamiseks, telefoniside pakkumiseks, Interneti-ühenduse loomiseks, eriti piirkondades, kus maapealsed infrastruktuurid puuduvad või on ebapiisavad, ning navigatsioonisüsteemide (nagu GPS) toetamiseks. Samuti on need olulised sõjalistes ja hädaabiteenuste sides, tagades usaldusväärse suhtluse ka kriisiolukordades.

Satelliitside erineb maapealsest sidest peamiselt kasutatavate keskkondade ja leviala poolest. Orbiidi kõrgusest lähtuvalt jaotatakse satelliidid geostatsionaarseks (GEO), keskmise Maa orbiidi (MEO) ja madala Maa orbiidi (LEO) satelliitideks, millest igaühel on oma eelised ja puudused kiiruse, leviala ja viivituse osas.