sünkroniseerimisprimitiiivide

Sünkroniseerimisprimitiiivid on madala taseme riist- või tarkvaravahendid, mida kasutatakse arvutiprogrammide paralleelses või ühises keskkonnas andmete järjepidevuse ja töövõime tagamiseks. Nende peamine eesmärk on hallata juurdepääsu jagatud ressurssidele, nagu mälule või riistvarakomponentidele, et vältida tingimusi, kus mitu protsessi üritavad samaaegselt sama ressurssi muuta, mis võib põhjustada ootamatuid ja valesid tulemusi.

Kõige levinumad sünkroniseerimisprimitiiivid hõlmavad lukke (locks), semafore (semaphores) ja muutumatuid muutujad (atomic variables). Lukud tagavad, et ainult üks protsess saab korraga kriitilisse sektsiooni, mis on koodi osa, kus jagatud ressurssi kasutatakse, siseneda. Semaforid on sarnaselt lukuga, kuid võivad lubada teatud arvu protsesside samaaegset juurdepääsu, kontrollides samal ajal juurdepääsu ressursi olemasolevate instantside arvule. Muutumatud muutujad pakuvad operatsioone, mis on garanteeritud aatomiliselt täidetavad, st need viiakse lõpule tervikuna ilma, et teised protsessid saaksid neid vahele segada.

Nende primitiiivide õige kasutamine on kriitilise tähtsusega mitmetelõimeliste (multithreaded) ja hajutatud süsteemide arendamisel, et tagada programmide stabiilsus, õigsus ja tõhusus. Valesti rakendatud sünkroniseerimisloogika võib viia mitmesuguste probleemideni, sealhulgas ummikseisud (deadlocks), kus protsessid ootavad igavesti ressursse, mida teised protsessid hoiavad, või võidujooksud (race conditions), kus tulemus sõltub protsesside juhuslikust täitmise järjekorrast.