rühmitamisega

Rühmitamine on protsess, mille käigus inimesed, esemed või ideed jagatakse gruppidesse või kogutakse suuremast tervikust väiksematesse üksustesse. Sõna rühmitamisega on selle mõiste kaasasolev vorm, mille abil kirjeldatakse tegevust või meetodit, millega teostatakse või organiseeritakse rühmituste kaudu — tähendab ligikaudu “koos rühmitamisega” või “rühmitamise teel”.

Kasutusvaldkonnad ja tähendused on laiad. Sotsioloogias ja sotsiaalpsühholoogias uuritakse, kuidas inimesed moodustavad rühmi, kuidas rühmitused mõju avaldavad ning millised tegurid soodustavad või takistavad rühmitumist. Andmeanalüüsis ja statistikaski kasutatakse rühmitamist andmete jaotamiseks klastritesse või eri alamrühmadesse ning see võib olla osa meetoditest, mille käigus leitakse sarnasused ja erinevused koguandmete hulgast. Organisatsiooniteaduses ja projektijuhtimises viitab rühmitamine sageli meeskondade moodustamisele ja tööjaotuse organiseerimisele, et saavutada eesmärke tõhusamalt.

Rühmitamisega kaasnevad tihti kontekstipõhised mõjurid ja riskid. See võib tähendada koordineeritud, koostööl põhinevat tegevust ning samal ajal tähendab see ka rühmituste loomist, mis võivad olla legitiimsed või era- või ühiselu reguleerimata ning seetõttu tuleb konteksti hoolikalt kaaluda. Rühmitamine on seotud selgete mõistetega nagu rühm, grupp ja klaster, kuid selle kasutus sõltub valdkonnast ja eesmärgist.

Seotud mõisted hõlmavad rühmitus, rühm, grupp ja klaster.