resistiivsusele

Resistivsus ehk resistiivsus on materjali omadus, mis kirjeldab selle võimet vastupida elektrivoolule. See on iseloomulikovõime ja sõltub materjalist ning temperatuurist, kuid mitte geomeetriast. Vastupanu ja resistiivsus on omavahel seotud: ristkülikukujulise juhtme puhul R = ρL/A, kus R on vastupanu, L pikkus, A ruumala ristlõige ning ρ resistivsus. Vastandiks on juhtivus ehkconductivity, mille abil on σ = 1/ρ.

Mõõtmine ja ühikud: resistivsus mõõdetakse SI-sümboliga Ω·m. Juhtudel, kus geomeetria on teada, on ρ lihtne arvutada R ja geomeetriliste parameetrite kaudu. Juhtivuse ja resistiivsuse vahel kehtib ka σ = 1/ρ. Resistivust saab määrada erinevate meetoditega, näiteks nelja sondi meetod või van der Pauw meetod, eriti kui proov on pintseldatud või geomeetriline.

Temperatuur ja materjalide koostis: resistivsus muutub temperatuuri järgi. Üldiselt tõuseb metallide resistivsus temperatuuriga (α > 0), samas pooljuhid võivad käituda erinevalt ja näidata resistiivsuse vähenemist temperatuuri kasvades. Resistivsus sõltub lisanditest, kristallistruktuurist, defektidest ja anisotropiast, mis võib anda materjalile suunatud vastupanulikkust.

Näited ja rakendused: Nõudekaupmetallide resistivused (20°C): vask ~1,68×10^-8 Ω·m, hõbe ~1,59×10^-8 Ω·m, alumiinium ~2,65×10^-8 Ω·m. Dielektriliste ainetega on resistivus väga suur (lihtlõl 10^9–10^16 Ω·m), mis näitab nende head isolatsiooniomadust. Resistivsu kasutatakse elektriliste juhetide, isolatsioonimaterjalide ning sensoju ja kattematerjalide kvaliteedi hindamisel.