represseerimist

Represseerimist on tegevus või protsess, mille käigus piiratakse, varjatakse või tõkestatakse mõtteid, tundeid või teavet, mis tekitavad ebamugavust või mida soovitakse kontrolli all hoida. Mõiste võib viidata nii isiklikule psühholoogilisele mehhanismile kui ka kollektiivsele või riiklikule repressioonile.

Psühholoogilises kontekstis tähistab represseerimine ebameeldivate või ärevust tekitavate mõtete ja mälestuste teadvusest välja tõrjumist. Traditsiooniliselt on see Freudiga seotud kaitsemehhanismina, mille eesmärk on vähendada psühholoogilist pinget. Repressioon ei hävita sisu; see võib jääda teadvustamata ja ilmneda unes, kummitustena või muude käitumisviisidena, mis viitavad varjatud sisule. Kaasaegsetes vaadetes on represseerimise mõiste saanud kriitikat: mälestuste taastamine ja nende tõepärasus on keerulised, ning meelel võivad toimuda mehhanismid nagu dissotsiatsioon või vältimine, mis võivad anda sarnaseid tulemusi.

Riiklik või sotsiaalne represseerimine hõlmab vahendeid, mida võim kasutab opositsiooni, vähemuste või rühmade vastu: tsensuur ja teabe kontroll, propaganda, jälgimine, arreteerimised, vägivald ning piirangud kogunemisele ja meediavabadusele. Selline repressioon on levinud nii autoritaarses kui ka teatud demokraatlikes süsteemides, kui soovitakse säilitada võim või kontrollida avalikku arutelu. Rahvusvahelised organisatsioonid jälgivad ja kritiseerivad repressiivseid praktikaid ning rõhutavad inimõiguste ja õigusriigi tähtsust.