represseerimine

Represseerimine on toiming, mille käigus ebameeldivad mõtted, tunded või mälestused surutakse teadvuse eest eemale või jäetakse teadvusest välja. Psühholoogias peetakse represseerimist kaitsemehhanismiks, mille eesmärk on vähendada ahistust ja psühholoogilist kahju. See on sageli kirjeldatud kui teadvusetu protsess, mille käigus ebameeldivad kogemused jäävad teadvuse piiride taha.

Teoreetiliselt ja praktikas on represseerimine seotud Freudi kaitsemehhanismide mõistega: ebamugavate mõtete või mälestuste allasaatmine, et säilitada psüühiline tasakaal. Tänapäevases psühholoogias on represseerumise olemasolu ja ulatus vaidluse all ning uuringud näitavad, et meenutuste taastumine võib olla keeruline ning meenutuste usaldusväärsus võib olla kaheldav.

Poliitiline represseerimine viitab riigi või muu võimuorganisatsiooni tegevusele, mille eesmärk on piirata inimeste vabadusi ja poliitilist osalemist. See võib hõlmata tsensuuri, jälgimist, seadusandlikke piiranguid, vangistusi, vägivalda või muud survet vastupanuks. Repressioon koheldakse tavaliselt inimõiguste rikkumisena ning see seab proovile demokraatlike institutsioonide legitiimsuse.

Mõjud on nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Isiklikul tasandil võib represseerimine põhjustada pikaajalist stressi, ärevust, unetust ja mäluprobleeme; kollektiivselt võib see vähendada usaldust õigussüsteemi ja avalike institutsioonide vastu ning soodustada tsensuuri ja poliitilist oppressiooni.

Seosed ja kriitika: represseerimist tuleb eristada teadlikust allasurumisest ning teadvustamatust represseerimisest. Mõnel juhul võivad allasurutud mälestused taastuda terapeutilise töö või muu konteksti kaudu, kuid meenutused võivad olla kahtlased või mõtlemisega seotud vigastatud. Terminite kasutus sõltub kontekstist ning psühholoogilises ja sotsiaal-poliitilises tähenduses on see erinev.