remüelinatsiooni

Remüelinatsioon on närvikiudude müeliinkihi taastumise protsess demüelinatsiooni järgselt. Kesk- ja perifeerses närvisüsteemis toimuvad mehhanismid erinevalt: CNS-is vastutavad selle eest oligodendrotsüüdid ja nende eellased, PNS-is aga Schwanni rakud. Taastumine sõltub aju ja seljaaju piirkonnast ning kahjustuse tüübist.

Protsess hõlmab oligodendrotsüütide eellaste (OPC-d) mobiliseerumist ja migratsiooni kahjustusalale, nende proliferatsiooni ning diferentseerumist täiskasvanud oligodendrotsüütideks ning uue müeliinkihi sünteesi aksoni ümber. Õigeaegne remüelinatsioon taastab juhtivuse kiiruse ja aitab aksonit kaitsta, vähendades põletikku ja säilitades närvirakkude terviklikkust.

Remüelinatsioon on oluline nii käitumuslike kui terapeutiliste eesmärkide jaoks demyelinatsioonhaiguste, näiteks multiple sclerosis’i, ja vigastuste järgses taastumises. Selle protsessi efektiivsus on tihti piiratud vanuse ja põletikulise keskkonna tõttu ning demüelinatsiooni kvaliteet võib jääda ebaühtlaseks või olla osaliselt puudulik, mille tulemuseks on õhem müeliinkih ja osaline taastumine.

Faktoreid, mis remüelinatsiooni soodustavad või takistavad, on palju. Mikrogliaalne ja makrofaagiline aktiivsus aitab jäätmete eemaldamisel ning keskkonna signaalid, nagu Notch, Wnt ja LINGO-1, võivad pidurdada OPC-de diferentseerumist. Teadusuuringud keskenduvad OPC-de diferentseerumise stimuleerimisele ja inhibeerivate signaalide kõrvaldamisele ning arvestavad ka uute ravivõimaluste, sealhulgas antikehade ja väikeste molekulide rolli remüelinatsiooni edendamisel.