reglementeerimist

Reglementeerimist (reglementeerimine) tähistab normide loomist, jõustamist ja järelevalvet, mille eesmärk on piirata või suunata inimeste käitumist ning organiseeritud tegevusi. Selle alla kuuluvad seadusaktid, määrused, eeskirjad ja standardid, mis võivad olla riiklikult või rahvusvaheliselt koordineeritud. Reglementeerimine aitab tagada ohutuse, õiguste kaitse, konkurentsi ning avaliku huvi realiseerimist.

Reglementeerimine jaguneb erinevatele tasanditele ja valdkondadele. Näiteks võib eristada seadusandlikku reguleerimist (parlamentaarne akt), administratiivset reguleerimist (ministeeriumite ja ametite kehtestatud korraldused), finants- ja turureguleerimist ning keskkonna- ja tööohutuse reguleerimist. Koostamisel kasutatakse erinevaid instrumente, sealhulgas kohustuslikke normatiivseid aktid, regulatsioone, juhiseid ja standardeid.

Reglementeerimise protsess tavaliselt hõlmab probleemipõhise aluse loomist, algatust ja koostamist, avalikku konsultatsiooni, arutelu ning osapoolte kaasamist, õigusakti vastuvõtmist ja jõustumist, ning lõpuks jõustamist ja järelevalvet. Paljudes süsteemides kasutatakse mõjuanalüüsi (regulatiivne mõju hindamine) ja kontrolli- ning hindamismehhanisme, et kontrollida reguleerimise mõju.

Reglementeerimise eelised on parem tarbijakaitse, suurem ohutus ning õiglane konkurents. Samas kaasneb sellega regulatiivne koormus ettevõtetele ja avalikule sektorile, ning oht piirangute üleküllastumisest või paindlikkuse kaotamisest, mis võib takistada innovatsiooni.

Reglementeerimise roll on ehitada õigusriiki ja parandada üldist toimivust. See on pidev tasakaalustamise küsimus: piisav kontroll ja läbipaistvus versus paindlikkus arenevate tehnoloogiate ja majandussektorite jaoks. Uued mehhanismid ja tööriistad, nagu mõjuanalüüs ja osalusprotsessid, püüavad seda tasakaalu paremaks teha.