refraktteleskoopid

Refraktteleskoopid on optilised teleskoobid, mis kasutavad piltide suurendamiseks läätsi. Need teleskoobid koguvad valgust objektiiviks nimetatud suure läätse abil, mis koondab valguse ühte fookuspunkti. Seejärel vaatab vaatleja või kaamera sellele fookuspunktile, et näha suurendatud kujutist. Refraktteleskoobid on olnud kasutusel juba sajandeid ja olid varajaste astronoomiliste vaatluste peamine tööriist.

Refraktteleskoopide peamised komponendid on objektiivlääts ja okulaar. Objektiivlääts on teleskoobi esiosa suurim lääts, mis kogub kokku vaadeldava objekti valguse. Okulaar on lääts, mida vaatleja silm vaatleb, ja see suurendab objektiivi poolt moodustatud kujutist. Refraktteleskoobid on tuntud oma teravate ja selgete kujutiste poolest, eriti taevakehade vaatlemisel.

Tüüpilisi refraktteleskoope kasutatakse amatöörastronoomias ning need sobivad hästi planeetide, Kuu ja eredamate süvakosmoseobjektide vaatlemiseks. Nende ehitus on suhteliselt lihtne ja nad vajavad vähe hooldust võrreldes teiste teleskoobitüüpidega, nagu näiteks peegelteleskoopidega. Kuid suurte refraktteleskoopide ehitamine on keeruline ja kallis, kuna suuri, täpselt lihvitud läätsesid on raske valmistada ja need võivad tekitada värvide moonutusi (kromaatiline aberratsioon), kui ei kasutata spetsiaalseid läätsesid. Sellest hoolimata jäävad refraktteleskoobid populaarseks valikuks paljudele astronoomiahuvilistele.