refraktsioonihäiretest

Refraktsioonihäired on silmahaigused, mis mõjutavad seda, kuidas silm valgust murrab ja fookustab. Need on ühed levinumad nägemisprobleemid maailmas. Refraktsioonihäirete peamine põhjus on silma ehituslikud iseärasused, näiteks silmamuna pikkus, sarvkesta või läätse kuju või läätse murdejõud. Kui valgus ei fookustu täpselt silma võrkkestale, tekib hägune või moonutatud nägemine.

Levinumad refraktsioonihäired on müoopia (lühinägevus), hüperoopia (kaugnägevus) ja astigmatism. Müoopia korral on silmamuna liiga pikk või sarvkesta ja läätse murdejõud liiga tugev, mistõttu näeb inimene lähedale hästi, aga kaugele halvasti. Hüperoopia korral on silmamuna liiga lühike või murdejõud liiga nõrk, mis põhjustab nii lähedale kui ka kaugele nägemise häguse. Astigmatism tekib, kui sarvkest või läätse pind ei ole täiesti ümar, vaid veidi ovaalne, mis põhjustab nägemise hägustumist kõigil kaugustel. Presbüoopia ehk vananägevus on samuti refraktsioonihäire, mis on tingitud läätse elastsuse vähenemisest vanusega.

Refraktsioonihäirete diagnoosimiseks teeb silmaarst nägemistesti. Ravi eesmärk on korrigeerida valguse fookustamist võrkkestale. Levinumad ravivõimalused on prillid, kontaktläätsed ja refraktiivkirurgia. Prillid ja kontaktläätsed kasutavad optilisi läätsi, et muuta valguse murdumist enne silma jõudmist. Refraktiivkirurgia, nagu LASIK, muudab sarvkesta kuju laseriga.