refleksioonid

Refleksioonid on mõtiskluste ja analüüsi protsessid, mille käigus inimene mõtleb tagasi kogetule, oma reaktsioonidele ja nende tähendusele. Need võivad puudutada isiklikku arengut, õppimist, tööalaseid otsuseid või üldisi hoiakuid. Eesti keeles kasutatakse termini laialdaselt hariduses, psühholoogias, filosoofias ning teaduste ja kunsti kontekstides.

Hariduses aitab refleksioon suurendada õppija metakognitsiooni ning siduda teooria ja praktika. Vormid hõlmavad refleksioonipäevi, portfooliot ja arutelusid. Tavapärane ülesehitus sisaldab kogemuse kirjeldust, tunnetuste ja hoiakute analüüsi, teooria ja kogemuste ühendamist ning tulevaste toimingute kavandamist. Üks levinumaid mudeleid on Gibbs’i refleksioonitsükkel ning Kolbi õppetsükkel; mõlemad rõhutavad kriitilist mõtlemist ja õppimise jätkusuutlikkust.

Filosoofias ja psühholoogias on refleksioon seotud eneseteadvuse ja väärtushinnangute kriitilise uurimisega ning eneserefleksiooni arendamisega. See aitab eristada põhjendused ja emotsionaalsed reaktsioonid ning tuvastada võimalikke eelarvamusi.

Füüsikas tähistab refleksioon valguse või lainete peegeldumist pinnalt; peegelduse nurk on sama kui sissesõidunurk. Kunstis ja disainis kasutatakse peegeldust materjalide ja valguse interaktsioonide mõistmiseks ning esteetilise efekti saavutamiseks.

Praktikas on refleksioon tööriist professionaalseks arenguks, õppeprotsesside parandamiseks ja eneseteadlikkuse kasvatamiseks. Struktuurne juhendamine ja eesmärgistatud refleksioonid vähendavad subjektiivsust ja parandavad kvaliteeti.