pühadust

Pühadus on kvalitatiivne omadus, mis kirjeldab midagi püha või pühaks peetavat. See võib kehtida esemete, kohtade, ajaliste perioodide või inimeste kohta ning tähendab, et neid peetakse eriliseks ning neile omistatakse austus või rituaalse tähelepanu väärilisus. Pühadust käsitletakse sageli religioosse praktika, moraalsete normide ja kultuuriliste tähistuste kaudu.

Etymoloogia: Sõna pühadus on moodustatud juurast püha ja abstraktse nimetuse lõppud -dus. See moodustuv ühendus on levinud paljudes keeltes ning pühaduse mõiste esineb erinevates kultuurides ja usulistes traditsioonides.

Pühadust ilmestavad mitmesugused nähtused: esemed ja kohad võivad saada püha staatuse; ajalised perioodid ja rituaalid tähistavad pühadust; inimesed, näiteks pühakud, võivad olla pühaduse kaasstaatused või peegeldused. Rituaalid ja puhastusreeglid on sageli osa pühaduse kinnistamisest ja hoidmisest ning aitavad kogukonnal eristada argipäevase maailma püha ruumi või aega.

Tänapäeval on pühadus nii usulises kui ka kultuurilises mõttes laialdaselt kasutatav mõiste. Sekulariseerumise ja mitmekultuurilisuse taustal muutub pühaduse kasutusviis, hõlmates sageli kultuuripärandit, ajaloolist tähist ja kollektiivset identiteeti, mitte ainult religioosset usku.