psühhoanalüüsist

Psühhoanalüüs on Sigmund Freudi poolt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses arendatud psühholoogia ja psühhoteraapia suund. Selle keskmes on idee, et inimese käitumist, mõtteid ja tundeid mõjutavad suures osas teadvustamata protsessid. Psühhoanalüüs uurib alateadvuse konflikte, varajasi lapsepõlvekogemusi ja inimsuhteid, eriti vanematega.

Peamised psühhoanalüüsi mõisted hõlmavad alateadvust, mina, ülemmina ja mina. Alateadvus sisaldab inimestele teadvustamata soove, impulsse ja mälestusi, mis võivad põhjustada psüühilisi häireid. Mina on osa isiksusest, mis tegeleb reaalsusega, ülemmina esindab internaliseeritud moraalseid ja sotsiaalseid norme ning mina on teadvustamata või osaliselt teadvustatud osa, mis väljendab primitiivseid tungide soove.

Psühhoanalüüsi terapeutiline meetod keskendub vaba assotsiatsiooni kasutamisele, kus patsient räägib vabalt oma mõtetest ja tunnetest. Olulist rolli mängivad unenägude tõlgendamine, mis psühhoanalüüsi kohaselt peegeldavad alateadvuse soove, ja ülekande analüüsimine, kus patsiendi tunded varasematest suhetest kanduvad üle terapeudile. Teraapia eesmärk on tuua teadvustamata materjal teadvusesse, et aidata inimesel mõista oma sisemisi konflikte ja saavutada psüühiline tervenemine. Psühhoanalüüs on mõjutanud paljusid teisi psühholoogia ja kultuuri valdkondi.