pseudonüümimine

Pseudonüümimine on isikuandmete töötlemise tehnika, kus otsesed identifikaatorid asendatakse pseudonüümide ehk kodeeritud identifikaatoritega. Taastamine on võimalik eraldi võtme või seose olemasolul, mis on kaitstud ning ligipääsetav vaid volitatud isikutega. Pseudonüümimine vähendab andmete riske, säilitades nende kasutusvõimaluse analüüsiks ja uuringuteks.

Erinevus anonüüümimisest seisneb selles, et pseudonüümimise korral on isiku taastamine võimalik, kui on olemas vastav võti või seosed turvalises keskkonnas. Anonüümi saamine tähendab, et identiteeti ei saa või on väga raske taastada, sõltuvalt kasutatud meetodist; pseudonüümitud andmete taastamine on võimalik juhul, kui võti on kättesaadav.

Meetodid hõlmavad identifikaatorite asendamist juhuslike või järjepidevate koodidega, krüpteerimist koos võtmehaldusega ning hash-funktsioone koos soolaga. Võtmehaldus, piiratud ligipääs ja auditeerimine on keskse tähtsusega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad tervishoidu, teadus- ja uuringuid, kliendiregistrite ning ettevõtte analüütikat, kus on oluline säilitada andmete kasutusvõimalus privaatsusega kooskõlas.

Juriidiline raamistik: Euroopa Liidu andmekaitseõigus (GDPR) tunnustab pseudonüümimist tugeva turvameetmena; siiski on pseudonüümitud andmed endiselt isikuandmed, kui võti on käepärast. Seetõttu kehtivad andmete töötlemise põhimõtted, turvameetmed ning nõuded ligipääsu ja andmete töötlemise registreerimisele. Pseudonüümimise eesmärk on suurendada andmete turvalisust ning võimaldada teadus- ja äritegevust koos privaatsete piirangutega.