populatsioonigeenetikas

Populatsioonigeenetika on populatsioonide geneetilise variation jaotus ning evolutsiooniliste jõudude mõju alleelide sagedustele. Haru uurib, kuidas erinevad populatsioonid ja nende sees toimivad mehhanismid mõjutavad genoomi mitmekesisust, kohanemist ja liikide säilimist. Ta ühendab molekulaarsed andmed ja demograafilised protsessid, et selgitada ajalugu, migratsiooni ning haiguste riskide jaotumist erinevates rühmadest.

Põhielemendid hõlmavad alleelide sageduste hindamist, genotüüpide jaotus ning Hardy-Weinbergi tasakaalu kontseptsiooni. Kui populatsioon täidab tasakaalu eeldused, järgib korralik jaotus p^2, 2pq ja q^2. Praktilises elus sagedusi muudavad mutatsioonid, migratsioon (gene flow), valik ning juhuslik geneetiline drift, eriti väikestes populatsioonides, kus efektiivne populatsiooni suurus Ne on väike.

Populatsioonide vahelise erinevuse hindamiseks kasutatakse sageli F-statistikuid (näiteks FST), mis mõõdavad geneetilist differentiation ja MIGRatsiooni mõju. Lisaks analüüsitakse linkage disequilibrium’i, heterosügootsust ja genoomiliste märkide vahelisi seoseid. Need tööriistad aitavad mõista, kui kaugele on populatsioonid eristunud ning millised demograafilised või selektiivsed protsessid neid on kujundanud.

Uurimis- ja rakendusalad hõlmavad DNA sekveneerimist, SNP- ja mikrosatelliidi markerite kasutamist ning koalesentsiteooriat populatsiooni ajaloost. Meetodid võimaldavad hinnata populatsioonide demograafilist ajalugu, kohanemist ja haiguste pärilikkust ning neid teadmisi rakendatakse bioloogilise mitmekesisuse kaitses, antropoloogilises uuringus, meditsiinilises genoomikas ning forensikas.