polüondensatsioonist

Polüondensatsioon on keemiline protsess, mille käigus kaks või enam molekuli ühinevad, moodustades suurema molekuli, mille kõrvalproduktiks on väike molekul nagu vesi, metanool või vesinikkloriid. See erineb polümerisatsioonist, kus monomeerid ühinevad otseselt ilma kõrvalproduktide tekketa. Polüondensatsioonil osalevad tavaliselt monomeerid, mis sisaldavad kahte või enamat funktsionaalrühma, näiteks karboksüülrühmad, hüdroksüülrühmad või amiinrühmad. Need funktsionaalrühmad reageerivad omavahel, moodustades kovalentseid sidemeid ja vabastades samal ajal väikese molekuli.

Selle protsessi tulemusena tekivad polümeerid, mida nimetatakse polükondensaatpolümeerideks. Levinud näited polükondensaatpolümeeridest on polüestrid, polüamiidid (nagu nailon) ja polükarbonaadid. Polüestrid tekivad näiteks dioolide ja dikarboksüülhapete vahelisel kondensatsioonil, mille kõrvalproduktiks on vesi. Polüamiidid moodustuvad amiinide ja karboksüülhapete reageerimisel, samuti vee eraldumisel. Polükarbonaadid sünteesitakse bisfenool A ja fosgeeni vahelisel reaktsioonil, mille käigus tekib vaba HCl.

Polüondensatsiooni rakendusi on väga palju. Neid polümeerid kasutatakse laialdaselt tekstiilitööstuses, plastide tootmises, vaikude, liimide ja kaitsvate katete valmistamisel. Polümeeride omadused sõltuvad otseselt kasutatavate monomeeride struktuurist ja reaktsiooni tingimustest.