poleerimist

Poleerimine on pindade sileduse ja läike saavutamise protsess, mille käigus eemaldatakse pinnale tekkinud ebaühtasused ning luuakse ühtlane, peegeltaoline viimistlus. See tehnika on kasutusel erinevatel materjalidel, näiteks metallidel (nt teras ja alumiinium), klaasil, keraamikal, plastikul, kivisel ja puidul. Eriti oluline on sobiva viimistlustaseme ja lõppkasutuse arvestamine.

Mehaaniline poleerimine on levinud meetod, mis kasutab abrasiivseid materjale ja poleerimiskettaid või -varda. Töötlemist alustatakse jämedama abrasiiviga ning järgnevate sammude käigus vahetatakse peenemaid abrasiive ja lõpuks kasutusele võetakse väga peeneid poleerimispastasid, et saavutada kõrge läige. Keemiline poleerimine kasutab lahuseid, mis keemiliselt mõjutavad pindkihti ja võivad viimistlust ühtlustada. Elektropoliseerimine on elektrokeemiline meetod, kus pind eemaldatakse anoodina ning saavutatakse siledam, paremini korrosioonikindel viimistlus.

Rakendused hõlmavad juveelitööd, autotööstust ja masinatehastust, klaasi- ja kiviviimistlust ning erinevate mehhanismide viimistlust. Oluline on valida sobiv meetod vastavalt materjalile ja lõppviimistlusele ning järgida tööohutuse ja keskkonnanõudeid.

Kvaliteedi hindamisel mõõdetakse pindade läiget ja pinnasügavust ehk Ra. Ra väärtus anus mõõtke profilomeetria või sarnaste seadmetega. Standardid, nagu ISO või ettevõtte sisemised juhised, määravad nõutava viimistlustaseme.