planeerimisseadusele

Planeerimisseadus on Eesti ruumilise planeerimise alusakt. See sätestab ruumilise planeerimise korralduse, planeeringute sisu ja menetluse ning kohalike omavalitsuste ja riigi ülesanded planeeringute koostamisel ja kinnitamisel. Seadus rõhutab huvirühmade osalemist ning läbipaistvust planeerimisprotsessis.

Eesmärgiks on säästlik ja korralik ruumiline areng, looduskeskkonna ja kultuuripärandi kaitse ning sotsiaalmajanduslike huvide arvestamine. Planeeringud juhivad maa kasutust, ehitustegevust ja liikuvust ning peavad arvestama keskkonna ja kaitsealadega.

Ruumilise planeerimise süsteem hõlmab riigi-, maakonna- ja kohalike omavalitsuste tasandeid. Peamised planeeringu vormid on üldplaneering ja detailplaneering; vajaduse korral on kasutusel erilahenduste vormid. Planeeringud peavad olema kooskõlas teiste õigusaktidega.

Menetlus sisaldab algatamist, koostamist, avalikku arutelu ja osalemist, vajadusel keskkonnamõju hindamist, vastuvõtmist ning jõustumist. Planeeringud tehakse avalikult kättesaadavaks ning need võivad olla muutmis- või täiendused.

Rakendamine ja järelevalve: kohaliku omavalitsuse organid rakendavad planeeringuid; muudatused viiakse samuti läbi vastavalt menetlusele. Üldplaneeringu alusel koostatakse detailplaneeringud.

Õiguslikud vahendid: otsuseid saab vaidlustada halduskohtus; planeeringu käsitlemine peab olema läbipaistev ning teave planeeringute kohta peab olema kättesaadav.

Seos teiste õigusaktidega: planeerimisseadus toimib koos ehitusseadustiku, looduskaitseseaduse ja keskkonnaseadustega ning kujundab riiklikku ja piirkondlikku ruumilist poliitikat.