peertopeervõrkudega

Peertopeervõrgud, tuntud ka kui P2P-võrgud, on hajutatud arvutivõrkude arhitektuur, kus iga osaleja ehk "peer" toimib nii kliendi kui ka serverina. See tähendab, et igal arvutil võrgus on võime jagada ressursse, nagu faile ja töötlemisvõimsust, teistega ning samal ajal neid ka ise tarbida. Erinevalt traditsioonilistest kliendi-server mudelitest, kus üks keskne server pakub teenuseid paljudele klientidele, ei sõltu P2P-võrgud ühestainsast ressursipunktist.

Peamine eelis peertopeervõrkudel on nende vastupidavus ja skaleeritavus. Kuna ressursid on jagatud paljude osalejate vahel, ei too ühe või mitme "node" ehk sõlme töölt_kõrvalejäämine kogu võrku rivist_välja. Samuti kasvab võrgu üldine võimsus ja ressursid seda enam, mida rohkem osalejaid sellega liitub. Selline arhitektuur on sageli kasutatud failijagamiseks, näiteks BitTorrent protokollis, kus failid jagatakse väikesteks osadeks ja laaditakse alla paljudelt erinevatelt kasutajatelt.

Peale failijagamise leiavad peertopeervõrgud kasutust ka muudes valdkondades, näiteks krüptovaluutades nagu Bitcoin, kus tehingud salvestatakse ja kontrollitakse detsentraliseeritud plokiahelasse, mida hooldavad võrgus osalejad. Samuti kasutatakse P2P-tehnoloogiat mõnedes videokonverentsi ja voogedastuse teenustes ning teadusuuringutes, et jagada suuri andmekogumeid või arvutusressursse. Siiski võib P2P-võrkude kasutamine olla seotud ka turvariskide ja autoriõiguste rikkumise probleemidega, kuna sisu jagamine võib olla raskemini kontrollitav.